Astroloogia kui inimkonna esimene keel

Astroloogia on vanem kui enamik teadusi, mida me tänapäeval eraldi distsipliinidena tunneme. Enne kui inimene õppis kirjutama, õppis ta lugema taevast. Taevas oli inimkonna esimene kell, esimene kalender ja esimene sümbolite süsteem – elav ja pidevalt muutuv kaart, mille järgi mõtestati maailma.

Inimene vaatas üles ja märkas mustreid. Päikese tõus ja loojang, Kuu faasid, tähtede aeglane liikumine. Need ei olnud pelgalt ilusad nähtused, vaid praktilised orientiirid elus. Taevas näitas rütmi, mille järgi toimis nii loodus kui ka inimühiskond.

Enne horoskoopi – märkide ja tsüklite aeg

Umbes 3000 aastat enne meie ajaarvamist jälgiti Mesopotaamias taevakehade liikumist eelkõige praktilistel põhjustel. Taeva vaatlemine aitas vastata väga konkreetsetele küsimustele: millal külvata, millal oodata jõgede üleujutusi, millal võivad jumalad olla soodsad või rahulolematud.

Selles ajas ei olnud astroloogia veel isiklik. Taevas ei rääkinud üksikisiku loost, vaid pigem riigi ja kuninga saatusest. Taevased märgid olid seotud kollektiivse saatusega – nendega püüti mõista, milline on hetkel aeg rahvale ja valitsejale.

Babüloonia pärand – sodiaagi sünd

Babüloonias kujunes välja astroloogia struktuur, mis on jäänud aluseks kogu hilisemale astroloogiale. Just seal jaotati taevas kaheteistkümneks sodiaagimärgiks, hakati mõtestama planeetide sümboolset tähendust ning kujunes arusaam, et taevas ja maa on omavahel sügavalt seotud.

See oli hetk, mil universumit hakati nägema tervikuna – süsteemina, kus nähtavad taevased rütmid peegelduvad maises elus. Babüloonia teadmised said vundamendiks, millele ehitati kogu hilisem astroloogiline traditsioon.

Antiik-Kreeka – kui taevas muutus filosoofiaks

Kreeklased ei võtnud Babüloonia teadmisi lihtsalt üle. Nad püüdsid neid mõista ja siduda filosoofilise maailmapildiga. Antiik-Kreekas ei olnud astroloogia eraldiseisev teadus – see oli osa suuremast tervikust, kuhu kuulusid ka astronoomia, matemaatika ja filosoofia.

Sellel ajastul ei olnud astroloog ja astronoom kaks erinevat inimest. Need rollid kuulusid sageli samale inimesele. Mitmed mõtlejad, keda me tänapäeval seostame hoopis teiste valdkondadega, töötasid aktiivselt ka taevaga.

Pythagoras rääkis numbrite ja kosmilise harmoonia seostest. Platon arvas, et inimese hing mäletab taevasfääride korda. Aristoteles kirjeldas universumit kui loogilist süsteemi, kus taevased sfäärid liiguvad kindlas rütmis.

Just selles ajas sündis ka isiklik horoskoop – arusaam, et inimese sünnihetk on kosmiline hetk, mis kannab endas tähenduslikku mustrit.

Geotsentriline maailmapilt – inimene vaatluse keskmes

Antiikastroloogia tugineb geotsentrilisele maailmapildile. Selles süsteemis on Maa vaatleja keskpunkt ja taevas liigub meie suhtes. Oluline on mõista, et see ei ole väide universumi tegeliku ehituse kohta, vaid kogemuslik mudel – viis kirjeldada seda, kuidas taevas inimesele paistab.

See süsteem kirjeldab suhet inimese ja kosmose vahel.

Geotsentrilise astroloogia klassikaliseks aluseks sai Claudius Ptolemaiose teos Tetrabiblos, mis mõjutas astroloogiat enam kui 1500 aastat. Ka tänapäeval kasutab astroloogia sama vaatluslikku süsteemi.

Kesk- ja uusaeg – teadus enne teaduse lahknemist

Sageli arvatakse ekslikult, et astroloogia oli alati teadusest eraldatud. Tegelikult ei olnud see nii. Enne 17. sajandit ei olnud astronoomia ja astroloogia selgelt lahku läinud.

Paljud inimesed, keda me täna tunneme suurte teadlastena, tegelesid ka astroloogiaga.

Johannes Kepler, kes sõnastas planeetide liikumise seadused, koostas samal ajal horoskoope. Galileo Galilei õpetas ülikoolis astroloogiat. Isaac Newton tegeles lisaks füüsikale ka alkeemia ja kosmiliste seadustega. Nicolaus Copernicus muutis küll astronoomia arusaama universumist, kuid astroloogia sümboolset keelt see ei muutnud.

Alles 17. sajandil hakkasid need kaks valdkonda lahku minema. Astronoomia keskendus mõõdetavale ja füüsilisele universumile. Astroloogia jäi sümboolseks süsteemiks, mis keskendub inimese ja kosmose vahelisele tähenduslikule suhtele.

Majade süsteemid ja Placidus

Aja jooksul on astroloogias arenenud mitmeid erinevaid majade süsteeme. Varaseim neist oli Whole Sign Houses, kus iga sodiaagimärk moodustab ühe maja.

Hiljem tekkisid teised lähenemised, näiteks võrdsete majade süsteem ning Placiduse süsteem, mida kasutan ka mina.

Placidus põhineb ajamõõtmisel. See vaatleb, kui kaua kulub taevakehal liikumiseks horisondist kulminatsioonini. Selle tulemusena ei ole majad võrdsed – nende suurus sõltub sünniajast ja geograafilisest asukohast. Kaart muutub seetõttu väga tundlikuks laiuskraadi suhtes.

Miks tõusumärk vahetub umbes iga kahe tunni järel?

Kogu sodiaak, mis koosneb 360 kraadist, tõuseb Maa horisondil umbes 24 tunni jooksul. See tähendab, et keskmiselt tõuseb uus sodiaagimärk iga kahe tunni järel.

Placiduse süsteemis sõltub see aga täpsest sünniajast ja -kohast. Eriti põhjapoolkeral, näiteks Eestis, on see nähtus väga hästi märgatav. Suvemärgid tõusevad aeglasemalt ja talvemärgid kiiremini. Seetõttu kohtame siin sagedamini suvemärkidega tõusumärke.

See peegeldab ka looduse enda rütmi – valguse ja pimeduse tugevat kontrasti.

Päikesemajad – teadlik areng ja prognoosid

Lisaks sünnikaardi analüüsile kasutan mõnikord ka teist lähenemist, mida nimetatakse päikesemajadeks.

Selles süsteemis asetatakse Päike esimese maja tippu ning fookus ei ole niivõrd täpsel sünniajal, vaid inimese elujõul ja kesksetel eluteemadel.

Päikesemajade lähenemine sobib hästi prognooside tegemiseks. See aitab näha, milline eluvaldkond on parasjagu esile tõusmas ja millises suunas inimese areng liigub.

See ei asenda sünnikaarti, vaid täiendab seda.

Astroloogia ei ole üks süsteem ega üksainus tõde. See on ajatu keel, mis on liikunud koos inimteadvuse arenguga.

Placiduse süsteem annab mulle aja, sügavuse ja täpsuse. Päikesemajad annavad suuna ja fookuse.

Ja alles siis, kui need kaks kohtuvad, hakkab kaart päriselt rääkima.

Astroloog Lea Adrikorn-Pruul

www.mya.ee

https: www.facebook/Astroloogia