Must-valge maailm oma varjudega

Miks mõni inimene ärkab ja teine jääbki magama?

Vastutusest, varjudest ja sellest kummalisest Kalade-Neitsi teljest meis kõigis.

Mõnikord tahaks öelda, et minu maailm on must ja valge. Mitte seepärast, et ma ei näeks varjundeid, vaid sest elu õpetab ikka ja jälle – on inimesi, kes võtavad vastutuse oma elu eest, ja neid, kes jäävad igavesti seletama, miks nad ei saa.

Viimased kuus kuud on seda jaotust minus veelgi rohkem võimendanud. Jaanuaris alanud Kalade-Neitsi sõlmetelg on kui peegel, mis ei küsi su tähemärki, ei sünnikuupäeva. Ta ulatab sulle vaikse, ent vääramatu kutse – Kas sa usaldad elu või püüad kõike kontrollida?

Neitsi lõunasõlm toob päevavalgele kõik, mis meis on kriitilist, kõhklejat, eneseületavalt perfektsionistlikku. See on alateadlik muster, mis sosistab: ära hakka veel pihta, sa ei ole valmis, või: seda pole mõtet teha, keegi nagunii ei hooli või on parem. Meie sisemised saboteerijad saavad jõudu, kui me kuulame vaid mõistuse häält ega luba intuitsioonil end juhtida.

Ka mina olen seal olnud. Seal, kus vaikus tundub turvalisem kui katse. Kus vooluga kaasa minejaid kutsutakse diletantideks ja usku peetakse naiivsuseks. Kus süda hüüab, aga mõistus naerab: mis sa unistad, ela päriselus.

Aga päris elu ei ole kalkulatsioonide kogum. Elu ei ole ainult Exceli tabel, mille lahtritesse tuleb mahtuda. Elu on ka tume öö, mille jooksul võib sündida valgus. Elu on usaldus.

Ja just Kalade põhjapoolne sõlm kutsub meid sellesse usaldusse tagasi. Ta ei paku garantiid, ta ei kirjuta ette. Aga ta ulatab käe ja ütleb: proovi, lihtsalt proovi…

Kui kuu alguses läks Neptuun retrograadseks ja temaga koos ka Saturn, vajusid paljude inimeste sisemised maailmad justkui korraga sügavamasse kihti. Ja seal kihis ei tööta enam vanad enesepetmise mehhanismid. Kui oled aastaid lohisenud läbi elu, iseendale valetades või vanu mustreid toites, siis nüüd ei taha need enam kanda. Saturn surub aususele. Neptuun kisub fassaade maha.

Ja siis näeme – kes meist suudab vaadata enda varjule otsa ja öelda: aitäh, ma ei peida sind enam.

Ja kes otsib uusi vabandusi.

Olen kohtunud inimestega, kes vaatamata tohutule eluvalule – füüsilisele või emotsionaalsele – on otsustanud mitte jääda oma mineviku vangiks. Nad ei räägi pikalt, miks nad ei saa, vaid hakkavad lihtsalt liikuma. Olgu see kirjutamine, teiste aitamine, vaikne oma elu loomine – iga tegu sünnib seestpoolt, vastutusest, mitte survest.

Samas on mul olnud vestlusi inimestega, kes ütlevad: “aga mina ei saa, sest…” ja sellele järgneb pikk, vaevatud lugu. Mitte nende loo enda pärast, vaid sest see lugu on muutunud õigustuseks, mitte sillaks. Kui toon neile näiteid inimestest, kes trotsisid raskusi ja said selle kaudu valguseks, siis öeldakse: "aga see on teine lugu."

Aga ei ole.

Kõik lood on lõppkokkuvõttes meie lood, kui me julgeme neid vaadata enda sees.

Miks ma sellest kirjutan? Sest me oleme ajas, kus kollektiivne ärkamine ei tule ilutulestike ega inspiratsioonikõnede kaudu. See tuleb läbi selle, et me igaüks vaatame endasse ja küsime: kas ma juhin oma elu või juhib mind mu hirm?

Must ja valge maailm ei ole lõplik. Värvid tulevad siis, kui inimene astub enda keskmesse. Kui ta lakkab süüdistamast, võrdlemast, ootamast. Kui ta alustab – kasvõi hirmust värisedes, aga alustab.

Me kõik saame valida, millise loo me kirjutame.

Ja just praegu, kui Neptuun pöörab meid sisemisse vaikusesse ja Saturn küsib: kas sa päriselt oled valmis vastutama? – just nüüd on aeg hakata uut lugu kirjutama. Mitte siis, kui on rohkem raha või rohkem julgust. Vaid nüüd. Täna. Sest see ongi päris elu.

Kui Sul tekkis küsimus kas pildil olev klaas on tühi, siis jah aga Sinu võimuses on see täita. Täita kas osade kaupa või ääreni täis.

Ole julge sest Universum toetab neid!

Astroloog Lea Adrikorn-Pruul

www.mya.ee